lilled ja liblikad

Vahel tunnen, et ma nagu ei väärikski nii ilusat elu, kui mul praegu on.:) Mitte, et mul kõik olemas oleks, mida sisimas tahaksin ja et mu elu sihtmärgid kõik saavutatud oleks, aga lihtsalt... Mul on viimase aasta jooksul üle mõistuse head ja kallid sõbrad tekkinud. Friendship level on hetkel:"kärva maha, koer!" või siis:"viskan su trammi alla, junn, kui sa enne rääkima hakkamist kätt ei tõsta!" või siis need üksteise lõunasöögi rikkumised kohvikus soola-ja pipratoosi tühjaks valamisega toidule või joogile. See on juba selline sõpruse level, millest keegi teine kõrvaline aru ei saa, sest see tundub olevat üksteise mõnitamine või lihtsalt pahatahtlik käki keeramine vms.:D Minu arvates see on nii armas, kui su parim sõbranna ütleb sind kohates:"tsau, sitakott, kuku trepist alla, saad facelift'i!":D oeh, mai tea.. nad on nagu sellised sõbrad, kellele sa võid rääkida rohkemast, kui oled rääkinud oma kallimale või mõnele teisele sõbrale, keda tead mähkmeajast saadik. Nad peavad naljakaks mu lõputut haiglase alatooniga jutuvada, kui ma purupurjus olen ja ma ei pea nende ees hiljem kaine peaga seetõttu piinlikkust tundma.:D Nad on aastaga lihtsalt nii lähedaseks saanud, et olen nende ees kapist välja tulnud nii, et pärast seda julgevad nad minuga endiselt aeg-ajalt ühes voodis magada või minu ees riideid vahetada.:) Ja endiselt lendavad need lõpmatud pede-ja tildonaljad.:D
Kõige ilusam asi selle sõpruse juures juhtus mõni päev tagasi hommikusöögilaua ääres pärast üht väga tormilist sünnipäeva, mil üks meist sai 21. Nokkisime kõige noorema kallal meist. Tema väitis seepeale:"mina suren teist kõigist viimasena, sest olen kõige noorem!" Meie aga ütlesime:" kas sa üldse ette kujutad, kui igav su elu siin maa peal olla võib, kui pead ilma meieta seda kõike meenutama, mis me siin korda saatsime!" Siis ta jäi üsna mõtlikuks ja ütles:"seda küll..". Ma ei tea.. mulle tõusis küll klomp kurku hetkeks, kui mõtlesin seal samas, et need on need inimesed kellega tahaks 100 aasta pärast kuskil verandal istuda, tekk põlvede, ja meenutada kummeliteed juues, kui pikk ja kaunis sõprus see olnud on ja mida kõike me koos läbi oleme teinud. Ma lihtsalt armastan teid nii kohutavalt!


Viimasel ajal on juhtunud veel nii palju, et kool on nüüd praktiliselt läbi. Veel mõned meeldivad vestlused paari õppejõuga, kes on minu arvates tõelised intellektuaalid ja seejärel ongi kõik! Suvi!:) Võlgu pole, 68 EAP-d peaks kenasti laekuma. Suvi aga tuleb sel aastal loodetavasti jälle teistsugune. On tekkimas bänd, mis tekitab minus üha enam sõltuvust. Tahaks bändiga kuskile ära escape-da ja lihtsalt 24/7 pillide taga vegeteerida ja mingit ülimat kunsti toota.:) Mingid kanalid on minus avanemas, kust tuleb midagi väga ilusat.. mul on olnud koguaeg probleeme sellega, kuidas see parareaalsus, mis minus elab, nähtavale tuua. Nüüd aga hakkab see kuidagi väga loomulikult toimuma. Eikuskilt tulid geniaalsed riffid, kuidagi said paberile need sügavad tunded minus.. mitu ilusat lugu lühikese ajaga. Oeh, tahaks lihtsalt kõvemini rokkida, kui keegi kunagi varem.:)


Something by one of God's most beautiful creations: Forget her